***

Üksi lebasin ma laval
tunne oli paganama sant
olin tundmatu isik sel laval
ja tundmatu mulle see kant

Ent inimesi lavaääres murdu
kus äsja raiuti mu pea
ses etenduses mängisin ma surnut
ja mis salata. Olin päris hea

***

viirastused hämaral tunnil
kehastusid laborihiirteks
kes seinakontakti rajasid sadama
orjastatud klükoobid vedasid ajaideaale
fooliumisse keeratud päikese paistel
kahemõõtmelistest ruumides
väljusid naftapuurtornid
lumi sulas igaveseks uneks

***

Kuu võõbati koltunud toonides
liblikaile maandumisplatsiks
kraatritest kiirgamas stardirajale valgust
hõige keset vaikust
rebis liblikailt tiivad
peenjalaliste tõukudena
jäljendati roomamist
nagu kogemusteta taassündi

***

Olen kuuserval kõikuja
Olen paigalt liikuja
Olen teisti mõtleja
Olen võllas rippuja

***

Jumal on karnevali maskiga saatan
taevas põrgu väravaks
inglid ihuvad mõõku
vastu pilvi teravaks

lootuselt raiuti käed
ilult nägemine võeti
kogu õitsev maailm
hävingusse jäeti

***

pühakute prostitutsioon
kummardas end
naelutatuna pihitooli
vastsündinud Jumala laibast
lõid maailma pimedad orjad
kuupeale kippuvad inimesed
õhati pilvepiiril
galaktika kukkus kildudeks
õnn saabus surnuile
kes külmast värisedes
kandsid Jumala laipa
kilpkonna labürintides
läbi hommiku öhe

***

vaikus

ei kippu ega kõppu

tõuge

jäin pooduna rippu

vähkren

valu ei tundnud

vaikus

olen nüüd surnud

***

peegelsiledale tulevikule
veeti huulepulgaga
minevikupiinade rajad
punased ja verised

***

kirikutorni
risti löödud pühak
mädanes päikeses
vihm uhtus kehale armid
karjatasin
ärgates unest
akna taga
paistis maailm
endine
metallist pilvede
kivist lindude
orjapõlvlaste
maailm

***

puud langevad lehtedelt
vastu vihmaussidest uuristatud
telliskivimüüri
valvurid tukuvad püstijalu
astraalses üksinduses

pimeduse äriklassis
põleb "no smoking"
kihutame hääletuna
meteoriitide vihmas
tagasi tulevikku

***

Adraga löödi lahti rööpad
liiprid külvati mulda
sügisel valmis saak
tehispäike meelitas linde
kinnitama keha
lukuaugust paistab maailm
nii ilus puutumatu
uks on kuulikindel
ja mina
trammis trolliga
ei sõida

***

külmast võbisevad kuldtoonis pendlid
kulgemas kiirelt üle aja
maailma serval kõikus
minevikku unustatud kaja

***

Minult küsis kord keegi
miks kirjutan ma luulet
vastasin: väljendus ju seegi
mis ei välju vaid huulelt

värsisilmil tahan kaeda
õitemeres uppuvat aasa
liblikatega üheskoos naerda
ja lindudega lennata kaasa

***

kurbuses kasvanud ootus
piinajana südant mul vaevas
taas on minus tekkinud lootus
näha päikest pilvises taevas

***

ballisaal luksusest säras
kõikjal võis leida kulda
aeg on võtnud ilult koha
ja enam siia ei tulda

väsinud marmorsambad
uniselt ohkavad
arhitektuurisurnuaeda
nad minna ihkavad

***

sai üheks päevaks võimule
riigi alamkiht
kultuur sai väärarengu
ja jalgealt kadus tal siht

hajameelset pilkenaeru
kostus piinakambrist
kerjus seal kuningale
piitsahoope andis

***

kõrgetele kalkidele seintele
maaliti ülevaid sõnu
lubajad toanurgas naersid
tundes valedest mõnu

***

vabaõhuteatris mängiti satiiri
kus rahvas ei suutnud pidada naeru
nähti pisaraist niiskeid silmi
ja krampis häälepaelu

esimese vaatuse ajal
kõiki etendusse kisti
üks vaataja nende hulgast
aplausiga löödi risti

oli kuulda rõõmu ja valu
ja alastuse ohkavat palumist
ning näitlejate hõikeid
ja veriste piinade talumist

hullumeelne karjatus kajas
kui inimesi seoti häbiposti
verest mädanevale lavale
eesriie ette lasti

vaheajal sai tõmmata hinge
ja koguda veidike jõudu
et siis viimases vaatuses
tunda veelgi kasvavat õudu

siis näitlejad lavale astusid
eesriie tõsteti eest
juba seal põrgu ilmel
silmusesse pisteti meest

mitusada hirmunut suud
põgenedes valjusti ulgus
nad nägid oma silmade ees
kuis raudvärav kindlana sulgus

korraga hämardus taevas
ülespoodu tuulekäes kõikus
vaikselt salamisi saabus
katkul viljalõikus

kodud külad ja tänavad
tühjusest metallselt kajasid
sest kannibalidest jumalad
suurt õhtusööki vajasid

***

enam rõõmu ära ei tunne
naeratus nukruseks moondub
valge õnne vedav laev
hooga karidele suundub

viimsed õnne riismed
kaugusesse seilavad
mällu kogunenud meeleheited
armutuna vaidlevad

helgus ja õnn vaimude poolt
maapinnale toodi
poolel teel hinge
avalikult üles nad poodi

***

kõrge müüri varjus
talveunest ärkas vaim
juba teda tornides ootasid
kõrkus, keelepeks ja laim.

***

kõik teed ei vii ju Rooma
igas mõttes on veidi mõtetust
kõik ei lähe ju jooma
kes astuvad sisse kohvikust

***

Tühine inimene
puhus end täis
nii ta siis
maailmas ringi käis

ei olnud ta üksi
lausa kokkutulek peeti
kõik olid tühjust täis
taara ringlusesse veeti

***

olen roostes naeltega
värvimata plank
sinu pilt ripub
uue plangu peal

kõigun tuule käes
ragisen ja kiuksun
su pilt seisab kindlalt
uue plangu peal

murdun pooleks
mu amputeeritud kehaga
löödi kinni su pilt
uue plangu peal

olen naelutatud su külge
viimaks oleme koos
kuni vaikselt hääbume
uue plangu peal

***

pahatihti kui on raske
tunneme end elusalt
inspiratsiooni lõke
kõrvetamas valusalt

ränka koormat tarides
mõtelõng võib rebeneda
koormata mõte mõistuses
ei taha üldse edeneda

***

lõpuni mõtlemata ideed
otsegu nutuveeta silmad
ootamas et taevased veed
vallandaksid hõlmad

päikesekiirteta hinged
samuti kisendavad toitu
vaimuviljaga täidetud panged
end avatuna hoidku

tugevalt ümber piha
haarab külluse iha
suurenevas liialdamisvõimes
magame kui lapsed sõimes

***

noored kodu lõid
mängisid isa ja ema
nukunõudest sõid
15 oli temake ja 16 tema

varisemisohus hoones
noorpaar tegi sugu
noorpaar aidsi kooles
nii lõppes nende lugu

***

olen inimeseks maskeerunud
tulnukas planeedilt Ei Tea Kust
liiga pikalt olen siin viibinud
leidmata lahkumise ust

vist katkenud ühendus me vahel
või hävinud planeet Ei Mäleta Kust
siinne elu kui orjapõlveahel
teeb kangelase lahkunust

***

Ühepäevaliblikas võtab endalt tiivad
muinasjutus hea ei võitnud kurja
lootuse linnud noka vahel viivad
kodudesse külvatud surma

***

Välja imekaunist peegelsaalist
tassiti kullatud kong
unustusse vajuvast ajaideaalist
sai saabuva tuleviku vang

***

Liivakell minut pool
käis tunni jooksul ette
võimas inimmassi vool
ootamas avamängu hetke

valetamise pilet oli tasuta
ja pealegi veel esireas
tõde aga pidavat asuma
kallite rõdude seas

nägin elu järjekordset vaatust
näitlejateks inimsugu
korduma kippuvat saatust
esitlemas ajalugu

dekoratsioonide läikivat metalli
silmitses sulanud mees
kelle elu meenutas odavat bordelli
kus tubades polnud valgust sees

***

Paradiis põles leekides
jumal enesetapu sooritas
hääbuva südame löökides
end maailma pahedes süüdistas

***

Mu hullus tasapisi süveneb
normaalne pole ammu juba
mõistus dogmadest vabaneb
istun keset trellitatud tuba

Maailmale enam vaja polnud mind
uks kinni müüriti
madalale lasti hind
ja tuba hullusele üüriti

***

Värisen pakase külmast
Olen haavaleht puul
jälgin jäätunud silmast
kuis oksalt mu kangutab tuul

Vabana langen külmunud õhus
tunnen nagu keegi alla mind suruks
selles temperatuuri madalas rõhus
kukun maapinna suunas ja puruks

***

Varajase hommiku tihedasse uttu
mattus uniselt haigutav skelett
laste kurvameelset nuttu
flöödil mängis silmapett

Ja närtsinud lilleõis kergitas krooni
pilvesse tõmbuva taeva laotuses
piksenoolte kõrvulukustavat tooni
mäletame lähedasi kaotades

Nüüd üksinduses näeme rahvamassi
tungimas üle kastemärja salu
näljase hundi ulguvat grimassi
saatmas on metsistav valu

***

hommikud on vaikivad müüdid
liblikaparvedes keerutav tuul
loodusest korjatud etüüdid
on lehtede rohelus puul

lausete merre uppus
segadusest vaevatud laev
nööripidi köidikus rippus
öötundide märatsev raev.

kadunud aegade jõed
tulutult vastuvoolu liiguvad
valedest nakatanud tõed
üksinduses universumis kiiguvad

***

malelaua hologrammist etturid
dikteerivad paigalseisu
klaasmaja sulavad aknad
veavad kehasse haavu
plastmassist veri
hingab filtreeritud õhku
monotoonse peegelpildi
vaikivas üksinduses

***

login error
ekraan on hall
mis siis muud
kui reinstall

uus reboot
ekraan on hall
kuul pähe
ja uninstall

***

ma pole keegi vaid tühjus
keda isegi tuul ei võta seiklema
kõnnitakse mööda ja astutakse peale
aga keegi ei näe
kedagi ei huvita
närbu juurteta lill
karju aga keegi ei kuule
kedagi ei huvita
hääbu ja hävi
on sinuta parem

***

surun oma jäätunud käed
vastu Sinu käsi
Sul on külm
ma tean
ent minul hakkab soojem
aina tugevamini hoian
Sina aga külmud
Sul on valus
ma tean
ent minul hakkab soojem
Sinu pilk ei hinga enam
keha langemas maha
Sa sured
ma tean
ent minul hakkab soojem

***

riiulid on väsinud kandmast
raamatute väärastunud intelligentsi
tähed sööbivad lumena mulda
ideed mädanevad rentslis

sisekosmose vaakumpakendis
jäämäed lagunesid koost
osakesed haihtusid õhku
veiniklaasi nirises viimane toost

***

verevalumis piinlevate
narride kapriisne kisa
hajub kõrvu teritades
jõuetusse üksindusse

veel korraks haaratakse ohjad
et langeda igavesse unne
perspektiivitus maailmas
külmunud päikese all

ma voolan
keha kui amööbne limaskest
haavatuna kivisest vihmast
naudib mu hingepiinu

kauguses kärgatab kõu
keegi ei vasta
silmad maas asume teele
üksindusest jõuetud

***

oo pimeduse deemon
ära saada oma meelehärmi orkestrit
vaikima keset hingetuid pilvi
juurteta taevasse
tule võta mu närtsinud hing
pigista puruks mu süda
ja sööda mu lihaga end
et tuulehaudades mind teeniksid
metallkolpadega inglid
kes vaakumlindudena
roomavad hulluse otsatul trepil
pööra oma pilk lendlevalt liblikalt
näe noahoobina piinavat tõde
ning murdu hiidlainete müras
ehk kohtume
teispoolsuse põlevates paatides

***

ulu nagu vihane põrgukoer
ole kondiragina dirigent
sammu oma tallatud radadel
uppu verest mädanevasse sohu

võta kaasa oma murdunud süda
laud on juba kaetud
ära palu viimast soovi
sa oled vaid söögiks

***

sina kes sa närviliselt vastu seina
surud oma hullumeelsusest marraskil käed
jookse hingetuks oma nõdrameelne pilk
mis sööbinud tukslevatesse peeglikildudesse
manades silmapiirile elutute hingede
vormituid kehi
su pimedusest mustad silmad
vaatamas kaduvasse tühjusesse
kus haavatud päikeseloojangu eel
lennutab üksindus raudneetidest liblikaid

***

külmunud perroonil magavad
udus hõljuvad liiprid
olen kui põlenud tuhk
kivikõrkjaliste lindude seas
tallates tallumatuid radu
pimedusest sulavasse uttu

***

videviku põlengu pihlapuust
mardikad su põue pudesid
marraskil naha all käikude read
katakomblikult niiskes pimeduses
kõrvuti elavad ja surnud
patused ja süütud
inglid ja kuradid

öö on puudutustest hell
vaikus kisendab kõrvus
mähkides oma köit
ümber veresoontest tuksleva kaela
hajuvad pilvitud taevad
päikese sära
ja üksinduses hulguv kuu